Jõeparaad 2009/Riverparade 2009, Tartu

 Ülejäänud pildid siin/more photos are here:

http://nagi.ee/photos/grey-cat/sets/217373/

Seekord pidin sõitma reisijana kodusadama paadis. Õnneks oli see sadama pundi juhtlaev, mille pardalt avanes ülihäid vaateid... Kõigi kuradite kiuste ma siiski tahan endale ükskord taas isikliku paadi hankida. Võõra aluse pardal paraadile minna ei ole päris see, mis oma alusega! No proovi sa niisama pealt vaadata, kuidas mõni tegelane oma suva järgi rivis kohta vahetab või rahva ees esineb - paratamatult võtab kadedaks, kui on olemas kogemus enda paadiga paraaditsemisest. 

Varasematel paraadidel on üritatud ka muusikalist osa arendada - näiteks on kaasatud kõhutantsijaid jne. Kaks viimast paraadi aga selle koha pealt ei hiilanud. Eelmisel paraadil mina küll lasin end süstaga mootorpaadi järel vedada ja ise tagusin oma dzembetrummi, aga tundub, et väheks jäi, vähemalt teised paadimehed eriti mu trummi ei kuulnud. Seekord ma küll võtsin trummi kaasa, aga jätsin ta siiski sadamasse. Paati võeti küll kitarr, kuid seda mängida kavatsenud tegelasel olid käed hõivatud, ta pidi ju rebasekostüümis sadama maskotina esinedes sadama nimesildiga vehkima ja kuna muud paadisolijad kitarri enda kätte ei küsinud (mina näiteks ei oska seda mängida), jäigi muusika olemata (no ja kas seda ühte kitarri olekski seal möllus kuuldud?). Ei kuuldud ka muudelt alustelt  muud kui pasunate tõrtsatusi.   No vaatame... mul igatahes tiirutab peas idee, et järgmisel aastal laenan tuttava käest hunniku trumme ja kulinaid (shamaanitrummid, india kulinad), panen pundi kokku, jagan neile need kolinad-kulinad pihku ja kukume mõne suurema aluse pardal improvisatsiooni korras jämmima. Siis ehk saaks lärmi teha:) Näiteks gongidega paneks seal tõsiselt õhu värisema.

Kuid üks asi oli paraadil tõsiselt võimas - nimelt paatide hulk. Jõgi vahutas ja lainetas pikalt veel tükk aega peale seda, kui paraadi põhimass oli ära käinud:) 

Aga siiski... ma tõmbun natukeseks tagasi.

Sain hakkama selle tembuga, et ärisin oma süsta maha. Ostjateks olid tegelased, kes võtsid ära vaid metallosad, nimelt oli neil kavatsus süstale uus "nahk" teha. Noh, õigem ongi. Vana "nahk" oligi juba piiripealselt pude ja mul polnud ressursse uue hankimiseks. Fuck, isegi Moment-liimi ei suutnud ma piisavalt osta:)

   Sellest tulenevalt ma tänasel Emajõe paraadil seega soolona ei esine. Kui seal sõidan, siis ilmselt mõne oma sadama aluse pardal. 

Aga kunagi saab mul ilmselt taas oma veesõiduk olema.  Enda reaalseid võimalusi vaadates pean ma mõistlikuks vaid selliseid variante:

1) pisike ühekohaline kummipaat või kokkupandav ühekohaline matkasüst.

2) miskine ise kokkuklopsitud alus, mida kannatab hoida ka tõsise turvariskiga kohtades. 

Samas ma ei eita, et kindlasti on võimalusi veel. 

Jõeparaad taas tulekul!

Eks kaege perra...

http://www.tartu.ee/emajoefestival/joeparaad

Sel suvel olen ma väga laisk olnud. Viimane sõit oligi tudengipäevade ajal, edasi ma tiksusin muudel teemadel ja sadamas käisin harva (isegi nii harva, et mu molu jõuti unustada ja osad sadama mehed hakkasid mind võõraks pidama). Aga nüüd tuleb jalad kannikate alt välja kerida ja tegutsema hakata - tahan ka seekord osaleda jõeparaadil, samuti on kavatsus käia ära Amme jões jne.

Praegune majanduslik seis on pannud mind mõtlema, et oleks hea kulukamate hobide pealt veidi koomale tõmmata.  Ning arvestades mu sissetulekuid on ka isikliku aluse hoidmine kusagil sadamas tegelikult kuradi kallis lõbu (olgugi, et minult mu aluse suuruse tõttu pea poole vähem pappi küsitakse kui teistelt paadimeestelt).  Jah, mu paat on kokkupandav ja ma saaks ta kokkupakituna oma kuuri alla visata, kuid kui ikka isiklik paat juba on, siis tahaks sellega sõita ka (kui mind selline tegevus ei huvitaks, ei hakkaks ma üldse paati ostma, eks ole). Üksi seda kolmekohalist süsta jõe äärde ja tagasi koju vedada on tülikas (minimaalne vajalik varustus on käsikäru), seega kui edasi jätkata, siis mingi ühekohalise kokkupandava süsta või lausa kummipaadiga. Suuremal paadil ongi mõtet vaid siis, kui suudetakse maksta sadamakoha eest või kui on auto, millega seda paati vedada.

On ka mõte viia paat teise kohta jõe ääres, aga kuna ülejäänud mu jaoks sobivad kohad ei oma öist mehitatud valvet, siis ma sellest plaanist siin vähemalt praegu pikemalt rääkima ei hakka.

Jaburduste linn Tartu

Seekord pandi Emajõel liiklus nii kinni, et tudengite kummipaadirallit tuli jälgida Võidu silla alt. Sillast edasi ehk actionile lähemale lihtsalt ei lubatud sõita. Eelmisel aastal sai aga mindud lausa Atlantise ette:)

Tagasiteel sadamasse juhtus selline asi, et kui läksin Turusilla alt läbi, viskas keegi emanikkuja sillalt mu pihta mingi kõva asja, mis õnneks tabas paati, mitte mind. 

Paati tuleb taas lappida - paarist kohast lekib ta üsna hullusti, lisaks on pooled vanad paigad lahti ning takistavad sõitu:)

Hooaja avasõit

Selles kohas tavaliselt paadiga sõita ei saa ja enamasti jääb jõgi alumisel pildil olevast teest mitmesaja meetri kaugusele... Nüüd aga Emajõgi on tõusnud üle kallaste ja kui ma seal Ihaste tee ääres mõnuga aerutasin, peatus korraks üks auto, kust suunati mu peale fotoaparaat:)

Võib öelda, et on peaaegu sama kõrge veeseis, kui oli aastal 2000. 

Kolmas hooaeg algab

Emajõe veeseis lubab taas sarnast mõnu nagu sain 2000. aasta paiku, mil võis vabalt luhtadel sõita ja mõnes kohas oli jõgi kilomeetrilaiune... kui lähipäevil viitsin sõitma minna, saab mu hooaeg väga hea alguse:) Oh, I groovin this...

Sujuvalt talvisele ajale...

Olen nii laisk, et ei viitsinud isegi oma süsta lahti võtta ja koju tuua. Kui ta veel sadama garaazi viitsin panna, on seegi ime:) Samas tal nahk juba nii pude kah, et talv otsa väljas seista pole hullu, naguni tuleb kevadel taas paigata.